On asju, mis lihtsalt on. Vabariiklikud käsitööpäevad on ühed sellistest. nende kohta ei ole suurt meediareklaami, neid ei presenteerita suurelt ja laialt, aga nad on. Juba 22 korda on olnud, see on päris ilus number.

Kes täpselt ei tea, millega tegu, siis väljavõte folkart.ee lehelt:

http://folkart.ee/sundmused/kasitoopaevad/kasitoopaevade-ajalugu/

Sel aastal toimus üritus Tõstamaal. Meie käsitööseltsist osales 23 inimest, lisaks bussijuht firmast Kurre Bussid https://www.facebook.com/HgKurreGruppOu/?fref=ts. kohe alguses mainin ära, et mugav ja mõnus transport on ühe hea reisi alustala. Meil see oli. Tänud, bussijuht Hannes!

Nüüd käsitöö juurde.

12.mai oli päikeseline, õnneks. On see maikuu ju igasugust nägu näidanud- lund ja lörtsi ja musta jääd, sekka tuult ja vihma. Meil oli aga päike. Tõstamaa võttis meid vastu kohalike pirukate ja supiga. Pärast kehakinnitust külastasime väikest armsat käsitööpoekest, kus oli pakkumisel kohalik käsitöö. Ja peab tõdema, et oma nägu on selle kandi käsitööl kindlasti. Silma torkasid kaunid roositud kindad ja sukad. Just Tõstamaa-kant on nende poolest teada-tuntud ning nii, nagu Haapsalust otsitakse Haapsalu salli, otsisime meie sealt roositud esemeid. Ja nad olid seal.

Käsitööpäevade lahutamatu osa on kindlasti seminar. Käsitööpäevadel osalejaid oli tervitama tulnud Tõstamaa abivallavanem Anu Peterson.  Seminaril esinesid meile Tõstamaa-kandi käsitööettevõtjad ja edendajad Liina Käär, Anneli Ärmpalu-Idvand, Anu Randmaa, Gerda Kordemets ja Liis Luhamaa. Igal kandil on omad võlud ja valud, neist räägitigi. Õnneks on võlusid ja rõõme rohkem.

Näitused Tõstamaa mõisad viisid meid Eesti filmi ajalukku. Näha sai filmikostüüme ning kuulata kinoajaloost ülevaadet. Mõisa kelder peitis endas ka pärandkultuuri- kohalikku ajaloomuuseumit. Tore leid oli rahvakultuurikeskuse rändnäitus “Pärand elab”. Ka meie sallid olid seal!

Õhtu kirsiks tordil oli kindlasti õhtusöök mõisasaalis. Road valmistas Manija Riida talu perenaine Ülle Tamm https://www.facebook.com/manilaid/?fref=ts. Lambapraad kohalike köögiviljadega ja salatiga… muusika ja Ärklitoa loomingu tutvustus (https://www.facebook.com/arklitoa/?fref=ts)…. Kaunis õhtu oli.

Ööbisime oma suure seltskonnaga Tõstamaalt veidi eemal, Maria talus ( https://www.facebook.com/Maria-Talu-177658337830/?fref=ts ). Hilisõhtul, kui sinna jõudsime, ümbruskonnaga tutvuma me ei jõudnudki. Küll aga tundsime ennast hästi mugavates majades ning loomulikult ei puudunud ka ühine õhtu lõpetamine koos hea tuju ja sel korral isegi käsitööaliase sarnase mänguga. Törts tulevikuplaanide arutamist ka ja oligi aeg- uni nõudis oma.

Hommik algas päikesepaiste, niidetud murulõhna ja kopliserval söövate hobustega. Olime ju ratsatalu majutuses! Talu sakstetoas kehakinnitus, väike jalutuskäik ja oligi aeg liikuma hakata. Tõstamaa käsitöökeskus ja Anu Randmaa ootasid meid juba. Sealne käsitöökeskus on spetsialiseerunud suuresti rahvarõivastele. Anu ise on tunnustatud rahvariidenõustaja ja -meister ning tema käe ja juhendamisel on valminud väga paljud komplektid üle Eestimaa. Ka Haapsalu Pitsikeskuses on Anu oma nõu käinud jagamas. Lisaks tekstiilidega tegelemisele on seal ka omaette savikoda, kus valmivad imekaunid nõud. Näiteks Tõstamaa mõisas kasutusel olev suur, ülisuur serviis on samuti sealse koja kätetöö.

Ja juba ootaski meid Lao sadam ja RäimeWest. Käsitööd oli seal vähe, aga siiski. Kala oli ja see, mis kalast tehtud oli, on ju ka tegelikult käsitöö :-) Sai mekkida ja osta, sai vaadata ja kuulata. Ja siis ta tuli. Meie paat / laev  ja kapten sellel. Manija ootas meid.

Pakid paneme vööri! Tegelikult sai vööris aga väga hästi kududa. Haapsalu sall teel Manijale :-) Oli ilus merereis, vesi sillerdas ja õhk oli täis kevadet. Ja näpud kudumist täis.

Manijale sattus enamik meie seltskonnast esimest korda. Õnneks oli meil Ilme Kaabermaa, kes orienteerus seal hästi ja omas tutvuseid :-) Nii ootaski meid Manilaiu seltsimaja juures juba Mark Soosaar ise ning tutvustas seltsimaja, saare ajalugu ja tänast päeva. Jalutskäik seltsimaja juurest Riida tallu, saare teise otsa, oli juba huvitavam, sest oskasime Mark´i räägitut märgata. Ja loomulikult vaatasime üle ka Mark Soosaare lambad-kitsed, kellest Milvit ja Jänest nüüdsest kohe nimepidigi tunneme. Aitäh!

Riida tallu jõudsime väikese hilinemisega, oli ju vaja nii palju ringiratast vaadata ja pilte teha. Lõunasöök, milleks oli kohalik keedukartul ja lihaveisehakkliha-värskekapsaroog ning magustoiduks selle kevade esimene rabarberikissell kohupiima-vahukoore vahuga ….. mmmmmmm ….. ja kohv…… Ime pole, et meil tekkis tunne, et nüüd võiks mõneks ajaks sinna jäädagi. Osa seltskonnast otsustas siiski tagasi sadamasse samuti jalgsi kõndida. Osadele rõõmuks oli Riida peremees nõus neid ühe kaadervärgiga sadamasse sõidutama. Ma ei tea, kuidas politsei sellele vaataks, aga igatahes see järelkäru ja puuri ristand tegi oma töö korrektselt ning ilma kaduteta. Paadile tagasi jõudsime kõik õnnelike, tervete ja rahulolevatena. Ainult Ilme oli kadunud. Tema astus nimelt sisse oma vana tuttava proua juurde. Ja saarerahvale omast lahkust sai ta seal tunda. Kotike saare lambavillalõngaga sõitis ju Ilmega mandrile kaasa :-)

Ootasime paati. Või laeva. Ma ei tea, kuidas seda täpselt nimetatakse, aga ilmselt kaldus see asi laeva poole. Selline suur, aga mitte eriti, metallist ja mootoriga :-) Nägime, kuidas ta Lao sadamast hakkas meie poole Täkulaidu liikuma, aga ühel hetkel tegi ta imelikku häält ja hakkas kohapeal tiirlema. Selgus, et kivi oli kiilu alla jäänud. Jälgisime siis kaldalt päästeoperatsiooni, kui teine paat meie oma kivilt lahti puksis ja korras oligi kõik. Mehed teavad, mis mehed teevad. Meie saime ka õnnelikult mandrile tagasi, olles natuke Manijat ka endaga kaasa võtnud. Kes lõnga, kes seltsimajast ostetud kindapaari või lihtsalt taskus oleva väikese kivina.

Arvestades seda, et oli reisi teine päev ja elamusi juba kuhjaga saadud, tegime veel ühe pingutuse. Tegelikult ei olnudki see väga pingutus- buss oli ju mugav ja aja peale meil minekut polnud- külastasime Tamme talu ürdiaeda ( http://www.tammetalu.eu/ ). Kes soovis, sai osta taimi, kes juba valmis toodangut. Kaubaks läksid mõlemad.

ja siis kodu. Kallis kodu…

Jätsin suure uudise siia lõppu.

2018.aastal toimuvad vabariiklikud käsitööpäevad Haapsalus. Püüame anda endast parima, et väärikalt tutvustada siinset käsitööd, kogukonda ja ühiselt see üritus linna ajalukku kirjutada. Ning otse loomulikult ka Haapsalu pitside ajalukku.

Jälgige reklaami!

Reis sai teoks tänu käsitööseltsile ja reisil osalejatele. Aitäh meeldiva seltskonna eest, naised!

Pilte näed: http://www.haapsalusall.ee/kasitoopaevad-tostamaal-12-13-05-2017/

 

 

 

Post Navigation