Ühel ilusal märtsikuisel päeval tuli minu mobiiltelefonile kõne. Kõnelejaks Maarja Jõevee Kullamaa vallast, üks tubli ja agar omakandi käsitööeluvedaja. Ja kõneleda oli üks tähtis asi- nimelt oli saabumas juba igakevadiseks traditsiooniks kujunenud käsitööpäev Üdruma seltsimajas.
Seal on olnud lilltikandipäev, kirikindapäev,lapi(tehnika)päev, sokipäev. On olnud muidki põnevaid ettevõtmisi ja tegude tegemisi, kus on osalenud ka meie seltsi liikmed.
Maarja andis teada, et 22,04 toimub neil taaskord kindapäev. Kuna meie seltsi read on vahepealsete aastatega suuresti täiendust saanud, tõotas üritus tulla täis uusi avastusi ja tarkust. Selleks, et kõik soovijad ikka Üdrumale saaksid, tuli meil oma buss koos sohvriga treppi tellida ja sõit Üdrumale võis alata.
Ilm oli lootustandev, et mitte öelda väga ilus ja kevadine. Sõit kulges tuntud headuses- me ei jõudnud veel sõitu alustadagi, kui juba kohal olime. Kohal olime üsna täpselt- sätiti veel viimaseid kindapaare näitusele ja toimetati üht-teist. Senikaua tutvusime külamajaga ja nautisime näituseid. Neid oli lausa kolmelt koolilt- Virtsu ja Kullamaa koolide tüdrukute kindad (juhendaja Maarja Jõevee) ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö eriala tudengite tööd. No olid need ikka peened tööd! Kes tahab veidi aimu saada, millest jutt, võib kaeda Kristi Jõeste ja Kristiina Ehini koostööraamatut „Kirjatud teekond“ (lähemalt saad uurida ka Kristi käsitöömõtete blogist). Imetihedad, peenikeste varrastega ja suure silmuste arvuga kindad ja randmekatted… Tikitud, roositud, kirjatud, pärlitega, litritega, lindude ja lilledega… Ahhhhh…
Tervitussõnad lausus Maarja, seejärel kõlas muusika. Kauneid kevadisi laule esitasid Vatla naised eesotsas nende saatja ja juhendaja Piretiga. Usun, et kõigil kuulajatel läksid nende palade ajal mõtted kevadistele radadele ning esinejate ehtsus ja ehedus andis selleks oma osa. Aitäh, laulunaised!
Tarka juttu saime ka kuulda. Liivi Vainu, viimati nimetatud akadeemia tudeng, tutvustas oma seminaritööd, mis hõlmas Lõuna-Läänemaa kindaid ja nende valmistamist ja kandmisviise 19. Sajandist eelmise sajandi algupooleni välja. Ta rääkis kinnaste ajaloost, nende kandmisest Lõuna-Läänemaal, mustrite tõlgendamisest ja oma jutu ilustamiseks näitas meile pilte kinnastest. Lisaks polnud ta kade tüdruk ja me saime katsuda ka selle seminaritöö raames tema enda kootud kindaid. Väga ilusad ja üllatavalt värvikirevad olid need ja ka muuseumidest välja otsitud kindad- lausa ei usukski, et need tasased ja tagasihoidlikud Läänemaa naised on neid kunagi kudunud… Meenub ütlus “vaga vesi, sügav põhi”.
Liivi Vainu esinemise järel andis Maarja väikese ülevaate Age Raudsepa seminaritööst, mis puudutas randmekatteid Läänemaal.
Seejärel, pärast pisukest kohvipausi, algasid oodatud õpitoad. Aga kohvipausist pean ka rääkima. Nimelt tundus mulle ja ka teistele sealolnutele, et tegemist oli viimase aja koduseima ja odavaima kohvikuga. Ja mida kõike ei pakutud! Viineripirukaid ja juustupirukaid, võileivatorti ja vahvleid, mustikakooki ning rabarberikooki… Lisaks aknast särav päike ja mõnus kohvisõõm. Suured tänud sealsetele perenaistele koduseid suupisteid pakkumast!
Nüüd tööjutu juurde tagasi. Iga osaleja oli ennast ka töötuppa registreerinud ja nii toimus jagunemine- kes läks teisele korrusele kindalooduseid ehk kindavarsi ehk tänapäevasemalt öeldes kindarandmeid kuduma. Liivi Vainu õpetas lapilist kudet ja viltust ehk diagonaalsoonikut. Allakorrusele jäänud huvilised kogunesid Eve Burmeistri manu ja hakkasid tikkimist õppima. Eve laotas lauale meile eeskujuks kaasavõetud kindaid ning lubas meid ka oma lõngade-nõelte kallale. Tema jagatud meistrisoovitused ning nipid pandi oma mällu tallele, sest eks tarkuseteri me koguma ju sinna läksimegi. Ja neid meile ka jaotati.
Kella kolmeks olid kinnastele ilmunud juba maasikad, rukkililled või pihlakad, allakorrusele hakkasid jõudma ka kudumisõpilased, poolikud kindavarred kotis. Ikka selleks, et kodus kohe edasi kuduma hakata.
Üdrumalt lahkusime lõõtsahelide saatel ning väga kevadiste ja eredate muljetega. Järgmise käsitööpäevani, Üdruma-rahvas!