Teed on selleks, et mööda neid jõuda kuhugile. Eriti tore, kui jõutakse sõprade juurde. asusime meiegi, Aare bussi täis naisi, laupäeva, 28. juuli hommikul teele, sihtkohaks Puise nina ja Nina talu.
Lisaks meie seltsi naistele oli meiega ka Nancy Bush, eesti käsitöö suur austaja, Haapsalu salli ja räti suur sõber. Me soovisime näidata talle meie kandi inimesi ja kohti, käsitööd ja tegemisi. Puise tundus olevat õige valik, oleme me ju ennegi seal toimetamas käinud. Seal ootas meid ka veimevakk, mida lahti harutada.
Silvi juba ootas meid. Selles ei ole mitte midagi eriskummalist, sest tema päev oli alanud juba kell viis. Ja kui juba Silvi juures pikemalt peatuda, siis pean märkima ära, et ta oma jutu järgi oli ta laisk olnud, et nii hilja ärkas. Tavaliselt, suvisel ajal, tõuseb ta kell neli, et koos päikesega toimetama asuda. Nii tegi juba ta ema ja ilmselt emaemagi. Vanarahva oskus loodust enda hüvanguks ära kasutada.
Nii, Silvi juba ootas. Meid juhatati käsitööklassi, kus Silvi kohe alustuseks tutvustas seda ja ideid, mis selle klassiga seotud. Aga et tegemist oli veimevaka päevaga, rääkis Silvi ka vanadest traditsioonidest, mis on seotud neiude veimevakaga, selle valmistamisega, jagamisega ja noore abielunaise käsitööga. Olgugi, et meie, kes me seda juttu kuulasime, oleme (et mitte öelda enamuses) selle eluetapi juba läbinud,oli see siiski huvitv kuulata. Ja ehk mingeid seoseidki luua sellega, mida oma emadelt-vanaemadelt kuulnud oleme.
Laupäeval valitses siinmail troopiline kliima. Õnneks on Puises meri kolmes küljes ja meretuul omast käest võtta. Tassisime Pillega ühe väiksema riidekirstu õue pajude alla, pingid ümber ja kirstus leiduva tutvustamine võis alata. Mida veimevakas leidus, seda näete fotode pealt.
Riidekirst kodutalust oli mehe tallu (tihti ämma silma alla) minejale ainuke side kodutalu ja isa-emaga. Egas´vanasti siis selliseid ekspromt-reise ei tehtud ega meile vahetatud! Koju käima sai noorik vaid jõulude-jaanide ajal, muul ajal rassiti tööd teha ja lapsi kasvatada. …
Ära ilmal valu kaeba,
ära vala pisaraid.
Ilm ei usu, et sa elus
nopid ainult ohakaid.
Siis oligi lohutajaks kodune kirstu- või vakakaas.
Iluasju ja tänapäevases mõistes tõelisi uhkuseasju leidus kirstus küll ja küll. Ja et need vaid vanal ajal sobilikud polnud, tõestas meile Natali- kaunid aluskleidid-särgid muutusid tema seljas just laupäevahommikuse soojuse jaoks parimateks rõivasteks! Pikkade villaste sukkadega tekkis väike kõhklus, aga Natali pani needki jalga. Kui juba, siis juba!
Siis said soovijad proovida paelte punumist. Õpetuse saime Kihnu käsitöö raamatust ja nii hakkasidki südametega paelad sündima. Ega see Kihnugi Puisest teab´ mis kaugel pole!
Lõunasöögile kutsus Nina talu perenaine Leili meid uuenenud Kogre kõrtsu. Assa mu meie! Olen korduvalt külastanud seda kõrtsu tolle viimases elus, kui seintest õhkus veel kalatsehhi hõngu ja kodukootust. See, mis meid sel korral vastu võttis, oli midagi muud. See oli… midagi väga ilusat, meri akna taga loksumas. Ehk räägivad pildid enda eest. Ja kui ei räägi, minge kohale! Leppige pererahvaga kokku ja nautige ka kalasuppi, Silvi marjatorti ja karaskit küüslaugukattega!
Lõunasöök söödud, saigi igaüks oma äranägemise järgi toimetada: kes piilus veel käsitööklassi, kes istus ja nautis Kogre kõrtsus Nina perenaise õe siidimaale. Kes soovis, ronis linnuvaatlustorni, et ümbrust kaeda.
Koju tagasi sõites ootas ees meid väike kõrvalepõige Altmõisa. Sealse sepa juures oli toimetamas meie enda seltsi Jana koos oma Põllega päeva naistega. Isetegija.net -külastajad ilmselt teavad, millest jutt, aga usun, et otsing “Põllega päev” annab ka juba vastuseid.
Niisiis: vaatasime sealseid toimetamisi, tantsisime ühe ringtantsu, andsime ja võtsime lubadusi ning Haapsallu jõudsime peaaegu täpselt lubatud ajaks. Usun ja loodan, et sellised väljasõidud annavad osalejatele uut jõudu ja motivatsiooni, et jätkata käsitööradadel.