17.-ndad Käsitööpäevad Viljandimaal

11.mai varahommik Haapsalus oli vihmamärg, ent uue ja põneva ootusel ei pannud varahommikul veekeskuse ette kogunejad seda tähelegi. Nimelt sealt algas meie reis Viljandimaale, eemärgiga osaleda 17.-ndatel üle-eestilistel käsitööpäevadel. Meid oli 20 naist, kellest nii mõnedki osalesid vaat et kümnendat (või rohkematki?) korda nimetatud üritusel, aga meiega oli ka esmakordselt käsitööpäevadest osavõtjaid.  Noppisime kõik reisikaaslased peale ning siis jäi üle vaid sõitu nautida.

Vihmasadu saatis meid Olustvereni välja. Olustvere võttis meid vastu roheluse, vihmasabina ja imeliku soojusega, mida Läänemaal veel väga tunda polnud.

Käsitööpäevadeks oli kohale saabunud u 170 inimest, arvult suurimad grupid olime vist meie ja võrokesed. Võib-olla oli neid veelgi, aga busside järgi otsustades oli see ilmselt nii.

Tervituskohvi järgsed avasõnad Liivi Soovalt, vastuvõtja-poolne kõne Ave Matsinilt, Olustveret tutvustav jutt sealselt perenaiselt Elvira Grosbergilt ning ringkäik mõisas võiski alata.

Leivakoda- mõnusad lõhnad, lahke perenaine ning ahvatlevad äsjavalminud leivad… Meie naiste kotid täitusid vormileiva ja lihaleivaga. Etterutates võin öelda, et ahvatlev lõhn säilis bussiski õhtuni. Siis lõppes see ilmselt seoses leibade…ära söömisega?

Käsitöökoda. Õppeklass. Vestid toolileenidel annavad ilmselgelt märku sellest, et talv pole veel v’ga kaugele maha jäänud ning käsitöölise parim sõber on hea villane kudum. Ja parim, kui ta on kaunis ja maitsekas, omaenese kätega tehtud. Õppeklassi tutvustava proua seelik oli imetabane- huvitav, kust sellist kangast küll saada võiks????

Lapikoda. Seal võis ju mingit sorti rabandusegi saada- tekstiil ja mustrid ja värvid ja… Kõik oli ilus, üliilus. Usun, et nii mõnigi meie naistest tahaks oma ettevõtmist just sellisena näha.  Ja veelkord võis tõdeda- lihtsuses peitub ilu. Milline värvikäsitlus, milline mustrivalik… Oli, mida meelde jätta.

Keraamika- ja klaasikotta minnes möödusime pargis asuvatest kaunitest järvesilmadest, mille vesi peegeldas puid ja ahvatles mõtteid suvistele suplustele.  Neid veesilmakesi oli seal tükki mitu, kõik kaunilt kivirinnatistega vooderdatud ja pardiperedele ujumisrõõmu pakkumas.

Keraamikakojas oli väike nätus-müük. Võis näiteks soetada endale sümpaatse argiserviisi siniste, valgete mummudega kruusidest ja koorekannust. Ja keraamilisi kalu oleks saanud koju tuua.

Klaasikojas nägime klaasipuhumist. Meienigi jõudev kuumus oli ilmselt vaid virvendus sellest kuumusest, mida sealne klaasipuhuja tundis. Võimas ja habras. Ja puhujad olid tüdrukud! Klaaslilled jäid sel korral ostmata, meelde jäid originaalsed värvilise jalaga pokaalid ja muud vahvad anumad. Väga head kingiideed.

Siis olime jõudnud lõunasöögini. Mõisarestoranile omaselt oli see väga maitsev, mugavalt organiseeritud ning nauditav ka keskkonna mõjudest tulenevalt. Ega iga päev saa aadlike silme all lõunat süüa! (Selgituseks: aadlikud olid ikka maalidel, st seintel)

Pärast lõunasööki hakati juba Viljandi poole sõitma. Aga mulle tundus, et meie naised ei ole veel kõike näinud. Mis Olustvere ilma puuhobuste kollektsioonita on! Õnneks tuli meile vastu pr. Elvira Grosberg ning leidis meile inimese, kes meid talli juhatas.  Ja seal see oli- ühe vana, elatanud mehe käsitsi puidust nikerdatud kollektsioon, mis on nagu austusavaldus hobusele.

Katke: Elukiri 1/2009

Olustvere valla Rukkisaadu talu  peremees Voldemar Luht oli hobustega seotud kogu elu. Juba tema isa  ja vanaisa kasvatasid talus Eesti tõugu hobuseid ning  Voldemari enda tööaastad möödusid hobuste  tõulavas hobuseid aretades ja neid üle Eesti hinnates.  Ühes intervjuus on Luht maininud, et paarikümne aasta  jooksul jõudis ta hinnata ligi 20 000 hobust.  

/…/

Esimese hobuse meisterdas Voldemar Luht  nelja-aastaselt. See oli linasest riidest välja lõigatud  ja saepuru täis topitud, riideribalatest laka ja sabaga hobu.  Puuhobuseid hakkas mees voolima pensionipõlves, kui tekkis  rohkem vaba aega. Paarikümne aasta jooksul valmis üle  500 hobuse, kes viisid pererahvast kirikusse, noormehi kosja,  lapsi kooli, töömehi veskile või põllule,  väljarännanud eestlasi Kaukaasiasse või hobutrammiga  pealinna rahvast Koplisse. Ja nii edasi ja nii edasi. Neid töid  ja tegemisi ning ajaloolisi sündmusi, kus hobune oli inimesele  töö- ja teekaaslaseks, leidis meister jäädvustamiseks  mitmeid sadu.

Kõik kujud on valmistatud  looduslikest materjalidest. Hobused, inimesed ja sõiduriistad  on nikerdatud peamiselt sanglepast. Loogad, aisad ja peenemad pulgad  on pajust. Hobuste sabad ja lakad on laastudest, ohjad kasetohust.  

Puuhobuste ja nende peremeeste-naiste  tegutsemisi on huvitav vaadata nii väikesel kui ka suurel  muuseumikülastajal. Iga järgmist kujukest uurides hakkad  märkama järjest uusi nüansse, peent puidutööd  ja hobujuhtide näoilmeid. Voldemar Luhtil on õnnestunud  edasi anda elu tähtsatel hetkedel osalevate inimeste erinevad  emotsioonid: kurvad või keskendunud, rõõmsad ja  õige lustlikud.
Hobused nähtud, asusime meiegi teele. Viljandi võttis meid vastu juba päikesepaistega. Väike kogunemine Vabaduse platsil, siis lipnike järgi Viljandi käsitöösõlmpunktide külastamine. Kes või mis olid lipnikud? Viljandimaa oli välja mõelnud vahvad koodid: kõik osalejad said koodid ja gruppide hajutamiseks punktide vahel liiguti vastavalt ettemääratud rada. Meie bussitäis oli kõik   kirju lipu järgi joondujad.

Külastasime Eesti (ehk isegi maailma, või vähemalt siis Baltimaade?) pikima nimega kauplust. Nimi ei meenu. Aga meenub see, et perenaine oli ladusa jutuga oma ala tugev tegija. Ja käsitööpood oli täis meile, kaugelt tulnuile, veidi teistsuguseid mustreid kui meie harjunud oleme. Erinevus rikastab.

Siis nägime ära veel Kultuuriakadeemia koos põhjalikuma õppekavade ülevaatusega, loomeinkubaatori tekstiiliosa (millised erkroosad voodrid ja ettevõtmisele ergutav sisekliima!) ning käsitöökauplus, mis jään muuseumi külje alla. Loodan, et meiepoolne väike toetus aitab ka muuseumiõuel asuvat labürinti värvikirevamaks muuta.

Viimati nimetatud poest oli meil õnn ka nr 1 sukavardaid omale soetada- ega see sügisene kindaprojekt polegi enam mägede taga!

Ostlemisest-nägemisest väsinud, langesime jõuetult bussiistmeile ning Aare viis meid sujuvalt meie ööbiimispaika- Männiku metsatallu. Olgu, viimasel suurel ristmikul tuli küll veidi tagasikäiku anda, aga see ei loe. Metsavaheline tee andis aimu, et metsatalu õigustab oma nime. Käänak siia, teine sinna, langus ja olimegi kohal.

Rahvas jagati ära kolme hoone vahel. Põhihoonesse mahtusid ära 14 naist, õuepealsesse vidiiti 6 naist ning Aare, meie bussijuht, sai täiesti omaette maja. Meie elamised vääriksid siin täiesti omaette peatükki. Aja kokkuhoiu mõttes jätan kõik selle Merlele jutustada, st tema tehtud fotod räägivad enda eest. Vaadake, nautige ja minge kohale ka!

Kohanenud oma tubadega, veidi end üles sättinud, asutasime endid Heimtalisse õhtusöögile ja peole. Heimtali asus kümmekonna kilomeetri kaugusel meie majutuskohast. (Siinkohal võib lisada, et alati ei pea GPS-i uskuma)

Heimtali põhikool, kus ootas meid õhtusöök, on argipäeval 112 lapse töökoht. Mõis on renoveeritud, on lisatud põnevaid lisandeid (klaaspõrandaga veranda). Kolasime ka klassides ning sellisesse kooli paneks oma lapsedki õppima. Kodune. Klassika.

Õhtusöögil oli taas sada rahvast. Isegi pea kakssada. Aga söök sai söödud üllatavalt kiiresti ja nagu juhtkonnast öeldi: “…vähe on neid kohti, kus joogiks morssi pakutakse”. See oli siis positiivne. Kõhud täis, viidi Heimtali ringtalli peidetud spordihoonet vaatama. Ilmselt tagamõttega, sest sportlik keha toetab ärksat vaimu. Vaimu oleks aga kohe spordihoone teises otsas asuvas raamatukoguski toita saanud, olnuks argipäeva hommik. Õnneks oli õhtu ja meie suundusime Heimtalisse. (Siinkohal tervitused Vaimale, kes ainsana oleks soovinud sinna jalgsi minna, aga kaaslase mitteleidmisel tuli samuti bussiga. )

Heimtalis ootasid meid muuseum ja rahvamaja. Ja loomulikult Anu Raud. Tema liikus seal nagu hea haldjas, oma teid pidi, vaikselt ja tasaselt, olles kogu aeg olemas.

Rahvamajas maitsesime kohalikke küpsetisi, kohvi ja teed. Õnnitleti Anu Rauda tema äsjase sünnipäeva puhul ning anti üle kingitusi. Nagu õigel peol kunagi, oli ka sealsel pillimees ning lõkketuli.

Tagasitee ööbimispaika läbi toomingaõites maastiku… Kevad oli kätte jõudnud.

Siis algas Karini sünnipäev. Palju õnne ja pealehakkamist ka juba jooksval (uuel) eluaastal! Sünnipäevad meile meeldivad :-) Rohkem ma siinkohal ei täpsustaks- kes oli, see oli, kes ei olnud, tuleb järgmisel korral!

Hommik algas… nagu Pille ütles:” Saad Sa siis magada kui kägu karjub akna all!” Ilmselt juba alates kella neljast. Aga ega Pillel pole sellest midagi, tema hakkab kuduma!

Hommikusöögiks täisterapuder, keedetud muna, võileivavalik ja kasskala. Kasskala jah, nii perenaine Ene ütles. Ookeanikala pidavat olema, hamba all ei kräununud, pigem vastupidi- sööjatele meeldis. Pärast hommikusööki tutvustas peremees kimmkatuste eripära ning andis huvilistele nende kohta ka täiendavat infot. Veelgi toredam oli teada saada, et tegelikult on peremehel sidemed Läänemaaga päris tugevad- ta on nimelt siin veidi aega isegi koolis käinud. Väike ringkäik turismitalu territooriumil koos perenaise selgitustega ning asutasimegi end minekule. Heimtalisse tagasi, laadale.

Laadaplatsi asukohta võinuks määrata juba parkivate autode tiheduse järgi. Ses suhtes on meil õnn omada osavat ja alati rõõmsameelset bussijuhti Aaret- me saame bussist väljuda absoluutselt igal ajal, igas kohas ja igas asendis. Ei mingit viginat, et ei saa või probleemi, et ei mahu bussiga kuhugile ära. Buss nagu sõiduauto- meile meeldib! (Siinkohal meenub Karini õpetus suure masinaga keeramisest: lükkad suuna sisse, loed üks-kaks-kolm ja keerad… Olgu tervitatud kõik bussi- ja veokijuhid!)

Laadal sai vaadeldud, osteldud, nauditud ja õpitud. Vaadelda sai mitmesugust ehedat käsitööd. Ostelda sai ka, kes mida. Lõnga. Raamatuid. Söödavat. Linast kangast. Kandleid. Antiiki. Puitu. Punutisi. Ja veel palju muud. Nauditud sai esinemisi, võistlust KÄI-JA-KOO, söödaavat-joodavat; õpitud sai õpitubades. Näiteks Liivi ja Ülle õppisid puulusikate valmistamist. Ma väga loodan, et nad nüüd tikkimist puidu vastu ei vaheta!

Külm ja tuuline ilm ajas meid peagi bussi sooja ja aega parajaks tegema. Sest kella kolmeks oli meid Kääriku käsitöötallu kutsutud, kutsujaks Anu Raud. Seda võimalust ei tahtnud me kasutamata jätta ja etteruttavalt ütlen, et me olime targad.

Anu Rauaga kohtusime me juba aiaväraval. Talle omasel sõbralikul moel tutvustas ta meile oma töid ja tegemisi, näitas pooleliolevaid ning jagas autogramme. Anu Raua juturaamat autori signeeringuga on nüüd vaat et kõigil meie reisist osavõtjail riiulil. Õhtuseks lugemiseks väga sügav ja südamlik raamat.

Tagasiteel bussi jätkus kõneainet seltskonniti palju.

Siis Viljandi kaudu koju.

Kodu, kallis kodu!

Järgmisel aastal Võrumaal, 31.mail/1.juunil.

Me tuleme, võrokesed!