15. Pitsipäev

30. augustil 2026 sai Haapsalu pits endale järjekordse ilusa peatüki. Karja tänaval, vastavatud ja uueks saanud Pitsikeskuse õuel kogunesid kudujad, käsitööhuvilised, pitsisõbrad ja Haapsalu salli austajad, et tähistada juba 15. Pitsipäeva.

Mõnes mõttes oli tänavune Pitsipäev nagu kojujõudmine.

Pärast aastast remonti avas Pitsikeskus taas oma uksed ning just selle sündmusega algas ka tänavuse Pitsipäeva eriline päev. Pitsikeskuse hoone on Haapsalu pitsi jaoks palju enamat kui lihtsalt maja. See on paik, kus on hoitud, õpetatud, loodud ja edasi antud oskust, mille järgi tuntakse Haapsalut kaugel üle Eesti. Tänavu sai see kodu uue ilme ja Pitsipäev oli suurepärane võimalus tulla taas kokku omaenda majas ja õues. Haapsalu Pitsikeskuse renoveerimine oli Haapsalu linna 2026. aasta investeeringute seas.

Uus algus vanas kodus

Päev algas juba enne ametlikku avamist. Kell 11.30 kogunesid kudumisvõistlusel osalejad registreeruma. Oli tunda seda erilist elevust, mida tunnevad inimesed enne võistlust – vardad, lõng ja muster on ju tuttavad, aga kui kell käima pannakse, muutub kõik korraga natuke teistsuguseks.

Kell 12.00 oli aga põhjust peatuda ja vaadata hoopis suuremat pilti – toimus Haapsalu Pitsikeskuse pidulik taasavamine.

Pitsikeskuse taasavamise tegid eriti pidulikuks Eesti Vabariigi presidendi Alar Karise ja proua Sirje Karise kohalolu.

Pitsi sõlmisid lahti Pr. Sirje Karis, Haapsalu Linnamajanduse esindaja Elari Saar, Haapsalu endine linnapea, kelle ametiajal projekt alguse sai, Urmas Sukles, Haapsalu linnavolikogu esimees Lauri Luik, ehitaja esindaja Sander Raudsepp ja Pitsikeskuse juhataja Mirje Sims.

See oli hetk, mille nimel oli vaeva nähtud kaua. Pitsikeskus oli olnud aasta remondis ning nüüd avanes uks taas. Seekord juba uues kuues, kuid ikka sellesama sisuga, mis on Haapsalu pitsi jaoks kõige tähtsam: inimesed, teadmised, mustrid, sallid ja soov seda kõike edasi kanda.

Kui uksed taas avanesid, ei avanenud need ainult külastajatele. Need avanesid ka uuele peatükile Haapsalu pitsi loos.

Pitsipäev algas – ja vardad läksid tööle

Kell üks anti õues pidulikult start 15. Pitsipäevale.

Seejärel algas päeva üks oodatumaid sündmusi – kudumisvõistlus. Seekord tuli taas võistlejatel kududa täiesti uus Haapsalu salli muster, mida nad enne võistlust näinud ega kudunud ei olnud. Aega anti selleks kaks tundi.

Ja siis võis õuel näha midagi väga haapsalulikku – kümneid inimesi, kelle pilk oli suunatud mustrile, sõrmed liikusid nobedalt ja vardad klõbisesid. Väliselt võis kõik tunduda rahulik, aga kudujate sees oli kindlasti nii mõnigi südamelöök tavalisest kiirem.

ERR-i vahendusel sai kuulda ka võistlejate enda emotsioone. Üle kahekümne kuduja võttis väljakutse vastu ning võistlusel olid eraldi algajate ja edasijõudnute kategooriad. Mõnele oli see esimene kord võistlusel osaleda, teistele juba tuttav mõõduvõtmine.

Kudumisvõistlus ongi üks Pitsipäeva armsamaid traditsioone. Selles ei ole ainult võistlusmoment. Seal on teadmised, oskus, keskendumine ja natuke ka hasarti. Ja mis kõige tähtsam – võimalus ennast proovile panna ning samal ajal teiste kudujatega kohtuda.

Pitsipäeval on üks hetk, mida oskavad oodata nii osalejad kui ka pealtvaatajad. See on hetk, mil lauale jõuavad võistlusmustrid, kell hakkab tiksuma ja tavapärane jutuvadin asendub keskendumisega.

Siis hakkavad vardad liikuma.

Tänavu oli neid liikuvaid vardapaare kohe eriti palju – 27 tavakategooria võistlejat ning lisaks seitse meie hellitavalt kuduhulludeks kutsutud edasijõudnut. Kokku 34 kudujat, 34 paari osavaid käsi ja üks ühine väljakutse: kui palju jõuab kahe tunni jooksul valmis kududa täiesti uus Haapsalu pitsi muster?

Tänavuse võistlusmustri autor oli juba traditsiooniliselt Siiri Reimann.

Nagu Pitsipäeva võistlusel tavaks, ei saanud võistlejad mustrit varem harjutada. Kõik algas ühel ja samal hetkel. Muster oli mõlemas kategoorias olemuselt sarnane, kuid edasijõudnutele oli antud veidi keerukama lahendusega variant.

See tähendab, et ka kõige kogenumal kudujal ei olnud põhjust liiga enesekindlalt vardaid kätte võtta.

Tuleb lugeda.

Mõelda.

Arvutada.

Ja alles siis kududa.

Esmapilgul võib pitsikudumise võistlus kõrvaltvaatajale tunduda isegi rahuliku ettevõtmisena. Inimesed istuvad, lõng on peenike, vardad liiguvad vaikselt ja midagi justkui ei juhtugi.

Aga kuduja peas toimub samal ajal päris palju.

Kas sain mustrist õigesti aru?

Kas see silmus sai õigesti tehtud?

Kas peaksin nüüd kiirust lisama või pigem ühe korra üle kontrollima?

Kui palju aega on veel?

Tavakategoorias asusid võistlustulle:

Anneli Värs, Kati Gul, Maarja Lauringson, Krista Grossberg, Valeria Rõõm, Piret Valler, Natalia Vizgalina, Maarja Peinar-Järve, Ele Liiv, Mariliis Pinn, Tuuliki Vuks, Lüüli Kala-Taalberg, Ivika Kübarsepp, Merily Hidoala, Maija Bikerniece (Läti), Pia Talimaa (Belgia), Helene Skovgaard, Sonata Eidikiene (Leedu), Diane Pearsall (USA), Mieke Hermsen (Holland), Bronwyn Laing (Austraalia), Ans Beerkens (Holland), Dayna Harris (USA) ja Olga Kuusalu.

Esikoha saavutas Elsbeth Reits Hollandist, teise koha Madde Jerbach ja kolmanda koha Anu Sepp.

Palju õnne!

Eriti rõõmustav on näha, et Haapsalu pitsi armastatakse ja osatakse ka väljaspool Eestit. Kui võistlus algab, pole enam oluline, kust keegi tuleb – kõik räägivad ühist pitsikeelt.

Kui tavakategoorias on igal aastal suur võistlejate seltskond ja tõeline närvikõdi, siis edasijõudnute kategoorias on tegemist juba väga kogenud kudujatega.

Varasematel aastatel tavakategoorias esimese koha võitnud kuduja selles kategoorias enam võistelda ei saa. Selleks, et ka kogenud kudujatel oleks võimalus endiselt mõõtu võtta, ongi ellu kutsutud edasijõudnute kategooria, kuhu kuuluvad ka Haapsalu Käsitööseltsi liikmed.

Neid kutsume hellitlevalt kuduhulludeks.

Tänavu olid kuduhullude kategoorias stardis Jaana Lehtma, Katrin Kolnes, Eleri Polli, Signe Pärt, Urve Kibur, Kärt Vahtra ja Anne-Ly Oberg.

Keerukama lahendusega muster ei lasknud ka neil rahulikult kulgeda. Aga just selliste väljakutsete pärast võistlusele ju tullaksegi.

Tänavuse edasijõudnute kategooria võitis Anne-Ly Oberg.

Haapsalu pits ei ole muuseumieksponaat

Tänavuse päeva üks olulisemaid sõnumeid oli ehk see, et Haapsalu pits ei kuulu ainult minevikku.

Ta ei ole midagi, mida vaadata klaasi tagant ja öelda: „Kunagi tehti siin selliseid salle.“

Haapsalu pits elab.

See ongi võib-olla Haapsalu pitsi suurim tugevus – see ei seisa paigal, see sünnib ka täna.

Uued mustrid, uued lood

Kell 13.30 esitleti 2027. aasta pitsikalendrit „Luuleline Haapsalu“. Juba kalendri pealkiri ütleb palju selle kohta, kuidas Haapsalu pitsi näha võib – see ei ole ainult tehniline oskus, vaid midagi väga õrna, kaunist ja poeetilist.

Seejärel, kell 14.00, esitleti raamatut „Kaksteist pitsilist lastekleiti“. Ka see on ilus näide sellest, kuidas pits leiab tee uutesse vormidesse ja uute põlvkondadeni.

Pits ei pea olema ainult sall.

Pits võib olla kleit. Pits võib olla detail. Pits võib olla kingitus. Pits võib olla mälestus. Ja pits võib olla midagi, mille kaudu õpetada lapsele, et kõige ilusamad asjad sünnivad vahel väga aeglaselt – üks silmus korraga.

„Näitame pitse“

Kell kolm jõudis kätte üks Pitsipäeva visuaalselt kaunimaid hetki – „Näitame pitse“.

Laval said vaatajad näha aasta jooksul valminud pitsilisi kudumeid.

Selles hetkes oli midagi väga erilist. Iga ese kannab ju endas oma lugu. Kes selle kudus? Kui kaua selleks aega kulus? Millisest mustrist alustati? Kellele see mõeldud oli? Kas kududes oli mõttes mõni inimene, kellele sall või pitsiline ese kingituseks saab?

Pits on vaikne käsitöö. Ta ei sünni kiiresti ega lärmakalt. Aga kui töö on valmis, võib selles olla rohkem lugu kui mõnes väga suures ja uhkes asjas.

Just seepärast ongi Pitsipäeval nii oluline näidata tehtut. Anda kudujatele võimalus öelda: „Vaadake – see on minu töö.“

Ja teistele võimalus vastata: „Kui ilus!“

Pitsikeskus täitus eluga

Samal ajal oli Pitsikeskus külastajatele avatud uues kuues.

Pitsipäev ei lõpe siis, kui vardad käest pannakse

Päeva lõpuks olid vardad küll korraks kõrvale pandud, aga pitsipäeva tunne jäi veel kauaks õhku.

Jäi rõõm kohtumistest, uute ja vanade tuttavate nägemisest, ilusatest töödest ning teadmisest, et meie pitsil on endiselt palju sõpru. Jäi mõte uutest mustritest ja uutest kudumitest, mida tahaks juba kodus proovida. Ja kindlasti jäi nii mõnelegi võistlejale pähe mõte: järgmisel aastal läheb veel paremini!

Nii see pitsimaailm kord juba on – üks töö saab valmis, aga järgmine ootab juba tegemist.

Meie jaoks on Pitsipäev alati olnud rohkem kui üks sündmus kalendris. See on päev, mil saame kokku tulla ja tähistada seda, mida armastame. Päev, mil näitame, mida meie käed oskavad, jagame teadmisi, vaatame teiste tegemisi ja saame üksteiselt inspiratsiooni.

See on päev, mil vanad mustrid saavad uue elu ja uued ideed leiavad endale kudujad.

Ja kõige tähtsam – see on päev, mil Haapsalu pits saab kokku oma inimestega.

Suur tänu kõigile, kes 15. Pitsipäeval osalesid ja selle päeva eriliseks tegid. Aitäh kõigile kudujatele, võistlejatele, mustriloojatele, korraldajatele, abilistele, näituste ja esitluste tegijatele ning kõigile külalistele, kes meie juurde jõudsid.

Aitäh Siiri Reimannile tänavuse võistlusmustri eest ning kõigile seltsiliikmetele, kes tegid kõik selleks, et taas tagasi koduses majas olla ning et 30.august õnnestuks täiega.

Juba on põhjust oodata järgmist Pitsipäeva

15. august 2027 – pane kuupäev kirja!

Haapsalu 16. Pitsipäev toimub pühapäeval, 15. augustil 2027.

Me ei tea veel kõiki järgmise Pitsipäeva lugusid, aga üht teame kindlasti – kõik on oodatud!

Oodatud on need, kes on Haapsalu salli kudunud aastaid, ja need, kes alles mõtlevad, kas võiks vardad kätte võtta.

Oodatud on suured ja väikesed.

Kudujad ja pitsi imetlejad.

Vanad sõbrad ja uued külalised.

Need, kes tulevad võistlema, ja need, kes tulevad lihtsalt vaatama.

Ja muidugi ootame kõiki meie väikeseid modelle, kes on valmis näitama, kui armsad võivad olla Siiri Reimanni raamatu „Kaksteist pitsilist lastekleiti“ järgi kootud kleidid.

Võib-olla on just sinu kootud kleit järgmisel aastal meie moelaval.

Võib-olla seisab seal sinu laps või lapselaps.

Võib-olla oled hoopis sina see, kes esimest korda võistluslaua taha istub.

Kõik need lood on alles ees.

Haapsalu pits ootab sind

Haapsalu pits on habras, aga samas tugev.

Üks pitsiline sall võib olla õhkõrn ja kerge, kuid selle taga on kümned või isegi sajad tunnid tööd. Üks muster võib olla väike, kuid selle taga võib olla aastakümnete pikkune teadmine. Üks kuduja võib olla üksi oma vardaid liigutamas, aga kui neid kudujaid on palju, sünnib neist kogukond.

Pitsipäev ongi selle kogukonna pidupäev.

Siin saavad kokku need, kes oskavad, need, kes õpivad, ja need, kes alles vaatavad ning mõtlevad: „Äkki prooviks ka?“

Proovi!

Sest Haapsalu pits on meie lugu – lugu osavatest kätest, loovusest, visadusest ja armastusest oma linna vastu.

Ja sest me tahame, et ka kümne, viiekümne või saja aasta pärast oleks Haapsalus keegi, kes oskab võtta peenikese lõnga ja vardad ning kududa sellest midagi, mille kohta võib öelda:

„See on Haapsalu pits.“

Sellepärast me kohtumegi.

Sellepärast koome.

30.august 2026 oli täiuslik.

Meiega olid Looduse Omnibuss, Saara Kirjastus, Konnalonni Kunstikoda, Karnaluks, Looduskiri OÜ ja meie maja haldaja ja omanik Haapsalu Linnamajandus. Aitäh, Elari Saar!

Haapsalu Pitsikeskuse hoone sai uue hingamise projekti „Ajaloolise Karja 25 hoone renoveerimine ja kogukonna tegevusteks välja arendamine“ raames.

See on osa suurest projektist „Haapsalu vanalinn aastaringselt elavaks tugeva ajaloolise identiteedi ja kogukondliku koostöö kaudu“. Projekti juhib Haapsalu Linnavalitsus.