Meie sügistalvine projekt “Läänemaa kindad ja õlakatted ” sai väärika lõpu: reedel, 12.04 andsime mina ja Merle üle Läänemaa Muuseumile kümmekond kinnast. Need kindad jäävad järeltulevatele põlvedele, et ka nendel oleks kirju, mida lugeda.
Millised kindad siis muuseumi-leivale said? Välja valiti need teadja-inimese poolt: muuseumi peavarahoidja Eve Otstavel külastas meie näitust ning tegi 187 kindapaari seast valiku. Ja valik oli järgmine:
1) Holmberg, Liisi kootud kindad. Liisi elas Kullamaal, Põlluvahi talus. Selles talus elas ta terve oma elu, mis oli vägagi pikk: 1899-2000. Meieni jõudsid need kindad Marju Kirjutuse kaudu, aga omanik oli siiani Laine Riistop.
2) Randes, Elisabethi kootud kindad. Elisabeth, meie Helmi onunaine, elas Väike-Lähtrus, Martna vallas. Tema kindaid iseloomustavad veidi teistmoodi randmed. Annetatud kindad on kootud 1950.-60.ndatel aastatel. Annetaja: Helmi Mändla
3) Samuti Elisabeth Randes`i kootud kindad, Martna mustriga. Kootud 1950.-60.ndatel. Annetaja: Helmi Mändla
4) Kindad Meelva külast Lõuna-Läänemaalt. Kootud u 1970.ndatel. kindad jõudsid meieni Agnes Alpiuse kaudu.
5) Kindad Lõuna-Läänemaalt, kudus Leida-Miralda Rakaselg (1919-1990). Omanik ja annetaja Epp Klimenko:” Vanaema oli sündinud neljalapseise pere kolmanda lapsena Kiviste talus, Poanse külas. Koolis käis Massus ja Vigalas, elas Karusel ja Lihulas. Oli tubli käsitööinimene. Jõuludeks saime õega vanaemalt alati kindad, mis olid sarnased, aga väikese detailierinevusega. Et me vahet teeksime. Sinisekirjalisi hoidsin aastaid, siis mõni aasta kandsin, kuni need hõredamaks muutusid. Lõpuks hoidsin neid, ei raatsinud enam kanda.”
6) Kindad, kuduja Marge Kiirend. Kootud Hanila muuseumis olevate kinnaste foto järgi 2012. aastal.
7) Haapsalu sallikirjalised kindakirjalistena. Greta Garbo. Autorilooming: Aime Edasi, 2013. Üks kinnas, ilma pöidlata. Sellel oma põhjus ja me loodame, et Aime käsi saab kohe-kohe jälle terveks ning ta loob veel palju uusi kirimustreid Haapsalu salli võtmes.
8) Sama jutt, mis nr 7, aga muster on käbikiri.
9) Sama jutt, mis nr 7, aga muster on pajulehekiri.
Lisaks kinkisime muuseumile CD kõikide näitusel olnud esemete piltidega.
Nüüd olete ajalugu :-)
Loodan, et tehtud tööd avardasid ka teie endi silmaringi ja tekitasid huvi kindakirjade vastu. Isiklikult pean mainima, et ka siin on võimalik sattuda sõltuvusse.
Ja nüüd jääb vaid üle soovida uut indu järgmise aasta teemaga: ” Allapoole vööd “.