Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama väga algusest. Juba aasta tagasi anti teada, et 2012 Mardilaat Helsingis tuleb Läänemaa-teemaline. Saime omi mõtteid juba üsna varakult Soomele suunama hakata, aga eks üksjagu ärevust ja sagimist oli siiski. Meie käsitööselts on ka varasematel aastatel, nii 6-7 aastat tagasi viimati, sellel laadal osalenud. Aimed, Silvi, Mall ja teisedki prouad on seal kaupa müümas käinud, nii et natukene siseinfot me neilt ka saime. Aga rahva (loe: ostjate) eelistused ja soovid ning ka trendid muutuvad.
Kõigepealt saime kokku meeskonna, õigemini küll naiskonna: Aasa, Angeli, Merle, Vaima ja Mirje. Kaasa pakkida aitas Maie- tema oli põhimüüja Tallinna Mardilaadal ning omas täpset ülevaadet kaubakogustest ja eelistustest.
Helsingi võttis meid vastu sombuse ilma ja suurlinna tavalise eluga. Otse sadamast viidi meid kaablitehasesse, kus see laat ka toimuma hakkas. Sagimist oli palju, põnevaid kaupu muudkui lisandus lettidele. Meil vedas väga oma “seljatagusega” – meie naabriteks oli Tikimari OÜ. Nende müüjamees aitas meid igas asjas, kus abi vajasime- oli see siis elektrijuhtmete kinnitamine, konksude paigutamine sobivasse kohta või mõni muu mure- alati meid aidati. Suur aitäh Tikimarile!!! Kaunid klaasinglid meenutavad veel kaua heanaaberlikke suhteid :-)
Reedeõhtusel vastuvõtul, kus Läänemaa võõrustas kutsutuid maitsvate suupistete ning kultuuriprogrammiga, andsime Haapsalu Käsitööseltsi poolt Soome Tuglase Seltsile juubelikingituse- me kinkisime nende raamatukogule raamatu “Haapsalu rätt”. Nimetatud selts on olnud meie hea sõber juba seltsi tegevuse algusaastatest ning meie nn kolmapäevaste prouade ja Tuglase Seltsi liikmete vahel on pikaajaline sõprus. Ja et novembris tähistas ka Tuglase Selts oma 35. juubelit, oli kingitus täiesti asjakohane.
Hilisõhtul viidi müüjad Kirkonummisse, hostelisse. Läks üksjagu aega, enne kui meie tubadega asi lahenes (algul oli üle ja pärast oli puudu ja lõpuks oli välivoodi katkine). Aga magama me saime ning pärast toekat õhtusööki hosteli sööklas tuli uni päris hea.
Laupäeva hommik oli lootustandvam- päike piilus taevaserval ning kolmveerandtunnine bussisõit Helsingisse tagasi oli huvitav. Eelmisel õhtul olime selle tee läbinud pimedas ja väsinult. Tee käis ikka üles ja alla ning meenutas meile, läänlastele, Lõuna-Eesti külateid. Bussijuht ilmselgelt nautis sõitu ja tundus, et ka teed ta teadis :-)
Müük algas hoogsalt. Rahvas käis, vaatas, imetles, sekka ostis ka. Meie fotograaf Merle pistis pildikarpi ka meie naabreid (nt. käsitöökauplus Gift, Ehe ja Ehtne, Tikimari, Tigukass ja Beguta oma ehetega, Iloni Imedemaa lasteala, kloun Ummi jt). Silmailu pakkusid moedemonstratsioonid Läki Tantsule tüdrukute esitluses. Ka meie sallid-rätid käisid püüne peal ning tuli anda ka väike intervjuu meie seltsi ja toodete teemal.
Erilist kiitust pälvivad Ulrika Graubergi ja Malle Õiglase tantsunoored rühmast “Läki Tantsule!”. See oli vapustav, kuidas nad ta suutsid! Tõenäoliselt just nemad said Mardilaada suurim mahvi osaliseks, aga sellest hoolimata tantsisid nad nauditavalt ja sisemise veendumusega. Kerget tantsujalga ka edaspidiseks!
Angeli osutus väga heaks müügimannekeeniks. See kinnitab meie senist tõdemust, et kui müügiese ka müüjale meeldib ja sobib, leiab see ostjagi paremini. Kui midagi õlgadelt ära osteti, pani Angeli aga uue räti õlgadele ja asus järgmist ostjat varitsema :-)
Meie naiskonna pildile jäi meie “kuues liige” ka: mannekeen, seljas Pille kootud pruudikleidiga.
Kui nüüd väike ülevaade ostjate eelistustest ja müügi iseärasustest anda, siis alustaksin taas kaugemalt. Enne Soome sõitmist palusin MaiMail mõned laused meile spikriks tõlkida. Esimene oli: “Allahindlust ei saa”. Uskuge või ärge uskuge, aga mitte üks kord ei kaubeldud hinnaga! Nii et seda lauset me praktiseerida ei saanudki.
Osteti põhiliselt paksemast villasest kolmnurkrätte, randmesoojendajaid, tikitud ja trükitud kaarte, sokke ja kindaid. Meil olid kõik kaasasolevad tooted seotud kuidagi Haapsalu pitsidega, seda saate näha ka meie müügilauast tehtud fotodelt.
Pühapäev oli ostjate poolest vaiksem, rohkem osteti toidukraami ja nauditi esinejaid.
Tagasitee merd mööda kulges juba väga kiiresti, hilisõhtul olime Haapsalus ja jäi vaid bussile lehvitada. Kaupa tõime tagasi ikka ka, aga eks sellest saame juba tulevasteks kordadeks oma analüüsi ja järeldused teha ning õppimise koha pealt oli see reis vajalik ning seltsi arengut toetav.
Suured tänud Kristel Jammerile LAKist, kes oli meie “tugiisik”!
Ja ega see uus Mardilaat teab mis kaugel enam olegi- kõigest 11 kuud ootamist ja siis tuleb ehk jälle kihk minna…